:)

Juba homme saan koduteed alustada. Olen seda kolm nädalat oodanud ehk siis terve see aeg, kui olen Norras olnud :D Kahju on muidugi Jörgenit siia jätta, aga eks ta saabki siis minust ja Schnappist puhata. Ise ta ju valis selle variandi, et külastab kodu vaid mõned korrad aastas. Mina nii ei suudaks, koduigatsus on liiga suur. 

Täna käisin Schnappiga kliinikus ussirohtu andmas. Eelmine kord hõiskasin, et see on sama kallis protseduur kui Eestis. Aga EI, nad võtsid eelmine kord kogemata vähem raha. Mõtlesingi, et kahtlane: Eestis maksab 8 eur ja Norras 13 eur. Tegelikult maksab see 300 NOK (40 eur). Kui oma ussiroht kaasas, siis maksab 200 NOK (28 eur). Minu meelest on see täiesti ebanormaalne. Mul on vaja lihtsalt allkirja arstilt, et ussirohi on antud. Norra toll näeb ette, et koeraga reisimisel, peab minnes ja saabudes nii Norras kui Eestis koeraga arsti juures käima ussirohtu andmas. Ühe korra kodus käimine tähendab siis 2x Norras ja 1x Eestis arsti juures käimist. Schnappi läheb mulle üldse kalliks maksma. Autoga minnes tuleb tema pärast kajut võtta ja lennukiga reisides eraldi pilet osta. Edasi-tagasi pilet maksab koerale 120 eurot. Edaspidi hakkamegi lennukiga käima. Schnappi üks koduskäik siis läheb kokku umbes 200 eurot. Hoolimata sellest võtan ma Schnappi koju kaasa, sest ka temal on koduigatsus, tahab ju metsas joosta ja Nossuga mängida. 

Kliiniku ees jäin autoga kinni. Suuresti omast lollusest, sest üritasin suure hooga läbi sõita lumehunnikust, mis oli tekitatud katuse pealt lume alla viskamisega. Kuna labidat autos ei ole püüdsin kätukestega midagi kaevata, loomulikult kasu sellest ei olnud. Igastahes, üks töökaaslane tuli ja tõmbas välja. Mainin seda lugu sellepärast, et olen kuulnud norrakate suurest abivalmidusest. Mind ei kavatsenud küll keegi aidata, kõik lihtsalt passisid ja sõitsid minema. Ei taha ise ka võõrastelt abi paluda.  

 

Tallinn-Tromsø

Eeskujulik noormees