Bosse

Ühel öösel mõtlesin pika teksti välja, mida siia kirjutada. Viimasel ajal muust eriti ei mõtlegi, kui väiksest Bossekesest. Pisarad tulevad silmad, kui temast mõelda, seega kirjutan õhtul kodus edasi. Ei tahaks, et keegi mind nutuse näoga kontoris näeb.

Kirjutan siis edasi...

Ma nimelt olen maailmas ja elus väga pettunud. Tegelikult olen ma seda juba ammu, aga nüüd sai asi ainult kinnitust. Ma ei saa aru millega on minu pere sellise ebaõnne ja sellised asjad ära teeninud. Minu meelest oleme me kõik väga head inimesed- alati kõiki valmis aitama jne. Järelikult ikkagi ongi nii, et halvad asjad juhtuvad heade inimestega. Niimoodi ei olegi enam soovi kedagi aidata, kui ise saad elust ainult halvad asjad vastu...

Eriti abivalmid oleme me loomade vastu. Ma olen korduvalt tänava pealt koeri kinni püüdnud ja nende omanikud üles otsinud ning isegi koju kätte viinud. Sama on teinud ka mu õde ja vend. 

Ma ei saa ka aru, millega oli Bosse sellise elu lõpu ära teeninud. Ta oli maailma kõige heasüdamlikum koer. Ma tihti imestasin, et kuidas mahub nii palju emotsioone ühte pisikesse koerakesse- kuidas mahub nii palju rõõmu kui on kohtumine ja nii palju kurbust kui on lahkumine. Ma ei suuda ja ei taha leppida sellega, et teda enam ei ole. 

Ma saan aru, et enamus inimesi ei mõista minu ja mu perekonna leina. Meie pere jaoks on koduloomad alati olnud samaväärsed teiste perekonnaliikmetega. Öeldakse, et aeg parandab kõik haavad, aga alles jäävad ju valusad armid. Kui 7 aasta vanused haavad ei ole veel paranenud, siis millest siin üldse rääkida on...

Minu jutu point on see, et elu on ikka nii vastikult ebaõiglane...