Ei ole siia päris kaua kirjutanud. Tegelikult on nii mõndagi põnevat juhtunud selle aja jooksul.
Püüan meenutada ja midagi ikka kirja panna.
Ootasime oma korteri valmimist kaua, lõpuks saime sissekolida aprilli lõpus. Kolimine on ikka üks ebameeldivamaid tegevusi, aga ilmselt ma ei ole ainus, kes nii arvab. Nüüdseks oleme elanud siin juba 4 kuud. Tegelikult ei ole siiani veel kõik asjad valmis. Enamus korterites on siseviimistlus tegemata, seega ehitus käib koguaeg. Postkastid on küll lõpuks paigaldatud, aga võtit meil pole ja post ka ei käi. Rõduklaasid pandi lõpuks ette, nüüd saab ka Schnappi seal käia. Enne klaasimist suutis ta mitmel korral üle ääre hüpata (õnneks elame esimesel korrusel). Midagi temaga ei juhtunud, aga natukene tüütu on teda mööda Astangut taga ajada.
Mai kuus täitus üks minu eluunistus. Kuna Jörgen ei osanud mulle midagi sünnipäevaks kinkida siis leppis ta sellega, et kingib mulle koera. Olen koguaeg tahtnud pakkuda head kodu varjupaiga loomadele, seega ei olnud mingit mõtlemist- kuskohast koer võtta. Vaaatsin mitu päeva/ööd netist koeri. Algul tahtsin võtta ühe kutsiga, kes oli jäetud Paldiski maanteele kotti sisse koos oma õe ja vennaga. Auto sõitsi neist üle ja õde ja vend said surma, üks poisike jäi ellu. See kutsikas oli hoiukodus ja jäigi sinna- tore, et ta endale hea kodu sai. Asja lähemalt uurides jõudsin selgusele, et kutsikad võetakse nagunii varjupaigast ära, aga natukene vanemaid koeri mitte nii väga. Leidsin ühe musta umbes 10 kuuse krantsi, kes meenutab labradori ja hundikoera. Armusin temasse kohe ja hakkasin teda igapäev vaatamas käima. Varjupaigas on omad reeglid- omanikul on õigus koerale järgi tulla 2 nädala jooksul. Ma ei suutnud mõelda muust, kui ainult, et saaks Schnappi juba koju tuua. Sellest siis võib järeldada, et omanik talle järgi ei tulnud. Ta oli kiipimata ja Kehtnast leitud.
Juba aastaid tagasi valisin ma oma koerale nime välja. Püüdsin seda ka meie perele kõikdele teistele loomadele panna, aga keegi ei olnud kunagi nõus. Nimi on SCHNAPPI. Jah, see on võetud saksa lastelaulust. Nimest veel niipalju, et ta harjus sellega suhteliselt kiiresti ära, kuigi tema endine nimi ei olnud sellele ilmselt isegi ligilähedane. Nimest veel niipalju, et "schnappen" tähendab saksa keeles "tõmabama; tirima". Kes Schnappit tunneb teab, et väikse krokodilli nimi on talle rohkem kui sobilik.
Alguses oli Bosse minu ja Jörgeni peale hingepõhjani solvunud, ta ei vaadanud mulle isegi otsa. Schnappist ei tahtnud ta ka midagi kuulda ega näha. Ta ilmselt ei mõistnud, et miks temast ei piisa ja miks on ühte närivat ja kiusavat tüütust vaja. Bosse on mulle ka väga armas, aga tahtsin ikka oma koera. Nüüdseks on Bosse Schnappiga äraharjunud ja kohtudes isegi rõõmustab tema üle. Mul on selle üle hea meel, sest veedame Beritiga palju tunde koerte mänguplatsil.
Eks meil ole omajagu probleeme ka selle väikse titaga, aga see oleks juba liialt pikk jutt.
Edasistest suvel toimunud tegevustest kirjutan mõni teine päev. Praegu juba kell palju ja uni kallal.
