Meie päevad möödusid enamjaolt ühtemoodi. Alguses ärkasime ikka hommikusöögiks üles, seejärel ujuma ja päikest võtma. Vahepeal külmad õlled hotellis ja jahutus hotelli basseinis, kus vesi oli tunduvalt külmem kui meres. Hiljem olime nii väsinud, et ärkasime alles lõunasöögiks üles. Peale päikeseloojangut läksime shoppama ja peale seda õlut jooma ja vesipiipu tegema. Ühel õhtul sattusime isegi klubisse Robin Hood. Sinna lasti sisse ainult turiste, seega pealetükkivaid kohalikke seal ei kohanud. Mõnel õhtul käisime ka öisel suplusel meres.
Esimesel päeval üritasime ka keset päeva shopata, aga ilm oli liiga kuum ja kauplejad liialt pealetükkivad. Õhtuti oli hea, kuna kaupmehed olid väsinud, ei lajatanud nii kõrgeid hindasid ning ei olnud nii pealetükkivad. Kokku ostsime ikka päris palju asju, pidime kaks väiksemat spordikotti veel juurde ostma, et asjad ära mahuks. Oleks tahtnud rohkem osta, aga muretsesime, et pagasi limiit läheb üle. Ma avastasin endas kauplemisoskuse, poleks tõesti enne arvand, et nii hästi kaubelda oskan. Niipalju kui kõrvalt nägin ja kuulsin, siis saime asjad ikka väga madalate hindadega kätte.
Tutvusime ka kohaliku türgi poisiga, kes oli meie hotelli rannas rannavalvur. Rääkis Türgi ja Alanya elust ja inimestest. Ühel ööl viis ta meid meie ranna vees olevasse lõbustusparki. Nende atraktsioonide peal pidi ise päris korralikult võimlema. Tiirlemistest ja pöörlemistest hakkas mul väga paha, aga kuna ma ei tahtnud äpu olla, siis tegin kõike kaasa.
Käisime ka kolmel ekskursioonil: džiibiga Alanya linnaekskurisioonil, džiibi safaril Tauruse mägedes ja paadisõidul Vahemerel. Kõik olid väga toredad.
7 päeva jäi väheks, ei tahtnud üldse ära tulla. Esimesel võimalusel läheks sinna tagasi.
