Talv

Ei jõua enam koju tulekut ära oodata. 2 nädalat veel ja siis saab 3eks nädalaks koju. Vahepeal käime ka Hispaanias ära. Sellest kirjutan pikemalt ilmselt pärast reisi, kuigi ma olen juba praegu väga palju infot kogunud.

 

Täna käisin shoppamas. Ei olnud küll plaanis raha raisata, aga kuidas sa saad vastu panna sellistele pakkumistele. 100 eurose mantli sain 7 euroga. Teise 100 eurose mantli sain 13 euroga ning teksapüksid sain 39 euro asemel 7 euroga. Niiet sain täna korraks oma heade ostude üle õnnelik olla :)

 

Schnappi istub meil suure osa ajast õues. Täna läks nöör jälle puru ja ta sai vabaks. Juba kolmandat korda, kui ta on vabaks pääsenud, on ta jäänud maja juurde ja ise tuppa tulnud. Uskumatult tubli poiss! Igakord kui näen, et Schnappi on õues vabaks saanud, kardan, et jääb auto alla :S Elame suure auto tee ääres.

 

Ilm on siin täiesti masendav ja kohutav. Lund sajab aina juurde ja juurde. Eile oli väga hull lumetorm, aga Schnappile väga meeldis. Istus maja ees lumekünka otsas ja nautis ilma :) See ilma värk teeb ka koduigatsuse hullemaks. Eestis on juba päris mõnus kevadine, aga siin ei ole kevadet veel kuskilt paista. Nii väga tahaks juba jalgrattaga ja rulluiskudega sõita, Schnappiga joosta ning grillida. Kevad ja suvi on nii mõnusad.

 

Kirjutan üle pika aja

Viimasel ajal ei olegi blogis kirjutanud. Suuresti sellepärast, et ei olegi midagi kirjutada ning teisalt, ega nagunii keegi seda loe :)

 

Mis siis vahepeal toimunud on? Elu läheb ikka endist viisi edasi, käin Eesti ja Norra vahet. Ma olen juba nii väsinud ja tüdinenud sellest reisimisest ja kahes kohas elamisest. Eks paljud mõtlevad, et mis ma vingun. Ilmselt keegi ei mõista seda enne, kui on reisinud koos KOERAGA nii nagu mina.  Enda asjade tassimisest olen loobunud. Olen loonud täitsa eraldi garderoobid omale Eesti ja Norra. Norras on mul vähe asju, kuna siin nagunii kuskil peale töö ei käi.

 

Lisaks koerale püüan ma veel tassida söögikraami Norra, seda kahel põhjusel. Esiteks ei ole Norras osasi häid asju, mis Eestis ning teiseks osal söögikraamil on hind ikka ulmeliselt kallis. Eesti söök on ikka kõige parem. Norras ei ole näiteks musta leiba ja tavalist saia. Õnneks on hapukoor, piim ja jogurtid sarnase maitsega, kui mitte paremad. Hindadest ei tasu siinkohal muidugi rääkida. 350g hapukoort maksab 2 eurot ja liiter rammusat piima ka 2 eurot. Norra singid, vorstid ja viinerid meile ei maitse, aga hädapärast sööme küll. Lihatooted on väga väga kallid. Kui juba hinnad jutuks tulid, siis pean ka mainima, et olen leidnud paar asja, mis on Norras püsivalt soodsamad kui Eestis. Need asjad on siis: koera konserv, tuunikala vees, taco set, külmutatud kanakoivad ja oliiviõli. Väga ebaausalt kallis on minu lemmik- kartul, selle kilo hind on üle 2 euro.

Igastahes söök on siin väga kallis, tuleb koguaeg sooduspakkumisi jälgida, muidu jääks küll pankrotti.

Mul on tunne, et me elamegi ainult kodus käikude nimel. Tegelikult on see ju päris kurb elu. Igat reisi ootame nii hullult ja juba 3 päeva enne Eesti tulekut on hull ärevus sees. Nii kui jõuan Oslo lennujaamas Estonian Airi lennukisse, tunnen ennast koduselt ja naeratus tuleb näole. See tobe naeratus tuleb ka Tallinna lennujaamast välja astudes. Sama rääkis ka Jörgen, et siuke tobe enda ette irvamine hakkab siis pihta. Nii vähe ongi õnneks vaja. Kahjuks on see õnn vaid hetkeline...

 

Ma mõtlen igapäev, et mida ma oma eluga peale hakkan: kas jään veel Norra tööle või peaksin Eesti töö otsima. See on nii keeruline küsimus, kuna mõlemal variandil on oma suured plussid ja miinused. Siiani, ei ole ma veel suutnud otsust vastu võtta. Muudkui lükkan seda otsustamist edasi. Samas on mul Eestis raske uut head tööd leida. Ma olen tegelikult selles ka pettunud, et naisterahval ehitusvaldkonnas on ikka väga raske läbi lüüa ja head töökohta ja head palka saada. Hetkel mind hoiab Norras kinni ainult Jörgen, sest miljoneid ma siin ei teeni ja Schnappil oleks ka Eestis kordades parem. Tegelikult ma tunnengi, et see punkt, kui ma ei suuda enam koera lennutamisega piinata, ei ole enam üldse kaugel. Unistan, et ühel ilusal päeval me siiski kolime Eesti. Eks näis, kõik unistused ei täitu...

 

Kuna meil miskit põnevat siin ei toimu, siis ei olegi mignitest sündmustest kirjutada. Lisan vaid mõned pildid.

 

Schnappi ja Jörgen teises kodus

Peale titabeebi Frommy esimest vanniskäiku

 

Titabeebi Frommy
 

Frommyga väljas baaris

Oslos

Beriti ja Nataljaga

Beriti ja Nataljaga

Iga nädalvahetus on meil 1 taco õhtu Norras



See on Schnappi mängu-nägu

Siis kui nädalavahetusel igav on, tuleb torti teha

 

Bosse

Ühel öösel mõtlesin pika teksti välja, mida siia kirjutada. Viimasel ajal muust eriti ei mõtlegi, kui väiksest Bossekesest. Pisarad tulevad silmad, kui temast mõelda, seega kirjutan õhtul kodus edasi. Ei tahaks, et keegi mind nutuse näoga kontoris näeb.

Kirjutan siis edasi...

Ma nimelt olen maailmas ja elus väga pettunud. Tegelikult olen ma seda juba ammu, aga nüüd sai asi ainult kinnitust. Ma ei saa aru millega on minu pere sellise ebaõnne ja sellised asjad ära teeninud. Minu meelest oleme me kõik väga head inimesed- alati kõiki valmis aitama jne. Järelikult ikkagi ongi nii, et halvad asjad juhtuvad heade inimestega. Niimoodi ei olegi enam soovi kedagi aidata, kui ise saad elust ainult halvad asjad vastu...

Eriti abivalmid oleme me loomade vastu. Ma olen korduvalt tänava pealt koeri kinni püüdnud ja nende omanikud üles otsinud ning isegi koju kätte viinud. Sama on teinud ka mu õde ja vend. 

Ma ei saa ka aru, millega oli Bosse sellise elu lõpu ära teeninud. Ta oli maailma kõige heasüdamlikum koer. Ma tihti imestasin, et kuidas mahub nii palju emotsioone ühte pisikesse koerakesse- kuidas mahub nii palju rõõmu kui on kohtumine ja nii palju kurbust kui on lahkumine. Ma ei suuda ja ei taha leppida sellega, et teda enam ei ole. 

Ma saan aru, et enamus inimesi ei mõista minu ja mu perekonna leina. Meie pere jaoks on koduloomad alati olnud samaväärsed teiste perekonnaliikmetega. Öeldakse, et aeg parandab kõik haavad, aga alles jäävad ju valusad armid. Kui 7 aasta vanused haavad ei ole veel paranenud, siis millest siin üldse rääkida on...

Minu jutu point on see, et elu on ikka nii vastikult ebaõiglane...

Nädalavahetus Reinøyas

Käisime 60km kaugusel Reinøya saare peal. Jörgen oli seal tööasjus, aga peremees lubas minul ja Schnappil ka kaasa minna. Schnappi sai 2 päeva vabalt ringi joosta ja esmaspäeval oli täitsa väsinud kohe. Ta leidis omale 3 sõbrannat, kõik olid Inglise spanjelid.

Peremees tegi meile iga päev korraliku hommikusöögi, lõunaks vahvleid ja õhtuks Tacosi, lõhet ja lasanjet. Mis nii viga tööl käia :)

Mina aitasin Jörgenil tööd teha.

Praami peal

Praami peal

Laste puhkenurk

Schnappi vaadet imetlemas

Tee

 

Vaade

 

Vaade rõdult

Rõdu

 

Sõbrannaga

 

Kõrval maja 

Sõbrannaga

 

Abitööline Birgit

Sügis

Kirjutan jälle üle pika aja...

Hetkel oleme kõik koos Norras. Olude sunnil pidime kolima. Elame ikka sama saare peal Tromsøyas. Øy tähendabki Norra keeles saart, niiet minu jutus olevatel kohtadel, millel on "øy" lõpus,  on tegmist saartega.

Kontorisse on mul nüüd väga mugav käia, autoga ainult paar minutit ja minu kiire jalutustempoga 13 minutit. Umbes 5  minuti jalutuskäigu kaugusel on 3 erinevat suurt poodi. Esindatud on siis peamised: Coop, Eurospar ja Rema1000. Jõusaal (mille all asub Coop) on vaid paari minuti jalutuskäigu kaugusel...päris mugav eksole :)

Alguses põdesin, et siin ei ole kuskil koeraga jalutada. Aga juba oleme Schnappile meelepärased kohad leidnud. Bussipeatuste ümbrustes on pisikesed muruplatsid :) Täna leidsime ka ühe metsa. Tegelikult teadsin, selle olemasolust, aga ma ei osanud kuidagi siseneda sinna. Igastahes, Schnappiga leidsime tee ja jalutasime kohe päris mäe tippu ehk siis saare keskele. Tegelikult oli ikka päris raske jalutada metsas ikka suhteliselt järsust mäest üles. Kui üles oli raske, siis allatulekust ei tasu rääkidagi. Oleksin vist mitukümmend korda käna käinud, sest nii järsk oli. Libedusega ei ole sinna metsa üldse asja. Schnappile meeldis, see on peamine. Muidu teine ju nii õnnetu siin, vabalt joosta ei saa ja sõpru ei ole.

Siin on Schnappil ehk isegi parem, kui eelmises kohas. Seon ta tihti õue posti külge kinni ja siis ta saab patrullida ümbrust. Muidugi vägisi ma tead õues ei hoia, uks on lahti ja ta saab kohe tuppa tulla, kui soovib.

Siin on juba päris sügis kohe. Pidin oma kindad valja otsima ja tuleb ka mütsi hakata kandma. Ilmad on küll päikesepaistelised olnud, kuid siiski külmad. Lumi tuleb ilmselt juba kuu aja pärast maha. Oi, kuidas ma seda EI oota. 

Püüan ikka norra keelt ka õppida. Ei edene see asi kuidagi, ilmselt tuleb rohkem vaeva näha.

Eesti tuleme ilmselt 10. oktoober. Seekord tuleb siis Jörgen ka, niiet saab vahva olema :)

Norras, Narvikus uutel sõpradel külas :)

Pole jälle jõudnud pikalt kirjutada. Suvi on suhteliselt sisukas olnud. Pikka juttu ei viitsi kirjutada, panen hoopis pildid.

Jaanipäev Tartus, Killu juures