Mis mul siin Helsingborgis ikka õhtul muud teha on kui oma suurima ja ainukese sõbraga (iseendaga) jalutamas käia. Jalutamas käisin "üllatust-üllatust"  ikka sadamas. Tegelikult hakkab minu blogi väga igavaks muutuma, mitte millestki ei ole kirjutada. See on nii sellepärast, et minu elus ei toimu mitte midagi põnevat. Ainult töö ja pidev reisimine kõik võimalike transpordivahenditega. Suvi hakkab ka juba läbi saama, täiesti sügise tunne on. Puhata ei ole ma see suvi (nagu ka eelmine suvi) üldse saanud. Väike lootus on, et augusti lõpus ootab mind ees puhkus. Olen seda puhkust juba poolteist aastat oodanud, niiet lepin ka sügisega, peaasi, et puhata saaks. Esimese asjana lülitan oma töö telefoni välja, sest see heliseb, olenemata päevast ja kellaajast, kogu aeg. Ei saa ju vastamata ka jätta, siis variseb terve mu maailm (objekt) laiali. Kuna olen suhteliselt vastutustundlik inimene, siis ei saa lasta sellel juhtuda. Olen juba oma vitsad kätte saanud. Laupäevasele kõnele vastamata jätmine viis selleni, et alltöövõtjad ei suutnud õigel ajal laeva peale minna ja õigeks ajaks objektile jõuda. Nende meelest pean mina 24 tundi kättesaadav olema. Suurepärane, kas pole! 

Olen nüüd siia ennast piisavalt välja elanud, kirjutan järgmine kord, kui on midagi positiivset kirja panna :)

And I am sick and tired of my phone r-ringing...